„Telesilm“ on roostevabast terasest kohrutatud dekoratiivskulptuur, mis kujutab televisioonile viitavat keskset silmamotiivi ning sellest vertikaalselt kahele poole suunduvat „antenni“.

Dekoratiivskulptuur „Telesilm“ kuulub Nõukogude Eesti monumentaal-dekoratiivkunsti žanri.

Nimetatud kujutamisvorm kerkis Eestis esile 1960ndate algul koos modernistliku arhitektuuriga. Nõukogude Eestis oli selle idee peamiselt uut „kastarhitektuuri“ inimestele vastuvõetavamaks teha. Nii käisid avalike hoonetega sageli kaasas – sõna otseses mõttes, kuna need olid hoone seina küljes – skulpturaalsed vormid, monumentaalmaalid, vitraažid jms.

„Telesilm“ valmis 1965. aastal Eesti riikliku kunstiinstituudi metallikunstitudengi Igor Balašovi lõputööna. Toona tähendas metallikunst eelkõige ehtekunsti, Balašovi huvitasid aga suured vormid. Oma õppejõu kaudu tutvus ta arhitektide Paula Koido ja Paul Madalikuga, kel oli käsil telemaja projekteerimine. Neilegi meeldis mõte dekoratiivsest metallkompositsioonist ja nii nende koostöö algas. Noorel kunstnikul õnnestus hankida roostevaba terast, millest ta hakkas Eesti Televisiooni remonditöökojas valmistama dekoratiivskulptuuri. Toona ei olnud kunstnikel suuremõõtmeliste teoste valmistamiseks sobivaid ruume ega tehnikat. Seepärast sündis ka „Telesilm“ suuresti katse-eksituse meetodil.

„Telesilm“ on telemaja fassaadil püsinud üle 50 aasta. Igor Balašovile jäi see esimeseks ja viimaseks monumentaalteoseks. Pärast „Telesilma“ valmimist liitus ta ettevõttega „Norma“ ning hakkas disainima hoopis mänguasju.

Materjal: metall