Maarjamäe memoriaal

Maarjamäe memoriaal on monumentaalne maastikuarhitektuurne mälestusmärk Pirita tee ääres, mis rajati aastatel 1960–1975. Esimese Nõukogude okupatsiooni ajal maeti Maarjamäele nõukogude sõdureid. Saksa okupatsiooni ajal kaevati punaväelaste säilmed välja ning maeti piirkonda hukkunud saksa sõdureid, samuti eestlasi ja soomlasi. Järgnes taas Nõukogude okupatsioon ning Maarjamäele hakati rajama Nõukogude ideoloogiat esindavat memoriaali. Esimesena püstitati alale sihvakas Jääretke obelisk, mis valmis 1960. aastal (skulptor Lembit Tolli ja arhitekt Mart Port). 1975. aastal sai valmis esimene etapp suurejoonelisest memoriaalist „neile, kes võitlesid Eesti vabaduse eest“. Kompleksi sissepääsu markeerib esinduslik väravamassiiv: kaks dolomiidist tahukat, kahe võimu sümbolit, mille vahel on pronksist hukkuvate kajakate motiiv. Tahukate vahel põles Nõukogude perioodil igavene tuli, selle kohale on tahukatesse süvistatud reljeefsed peopesad. Sissepääsust viib paeplaatidega sillutatud tee tseremooniaväljakuni, mida ümbritsevad kahelt poolt tribüünid. Memoriaal valmis toonaste tunnustatud arhitektide Allan Murdmaa, Peep Jänese, Rein Kersteni, Henno Sepmanni koostööna, kaasatud olid kunstnik Jüri Palm ja insener Vello Hüdsi.

Pärast esimese etapi valmimist hakati kavandama teist, veelgi suurejoonelisemat etappi, mis pidi kompleksist kujundama midagi vabaõhukatedraali laadset. Suurprojektiga tegeleti üle kümne aasta, viimaks jäi see seoses Eesti vabariigi taasisesesvumisega rajamata.  

Maarjamäe memoriaali kõrvale rajati 2018. aastal kommunismiohvrite memoriaal. Kahe vastuolulise mälestusmärgi kõrvutamine on tekitanud vastakaid arvamusi, samal ajal lõi see kõneka mälestuspaiga, kus on esindatud Eesti lähiajaloo eri etapid.